TEXT 20
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmaiḥ — soovide poolt; taiḥ taiḥ — erinevate; hṛta — ära võetud; jñānāḥ — teadmised; prapadyante — alistuvad; anya — teistele; devatāḥ — pooljumalatele; tam tam — vastavaid; niyamam — regulatsioone; āsthāya — järgides; prakṛtyā — looduse poolt; niyatāḥ — kontrollile alluvad; svayā — nende endi poolt.
Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed ihad, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele.
Need, kes on vabanenud kogu materiaalsest saastast, alistuvad Kõigekõrgemale Jumalale ja asuvad Teda pühendunult teenima. Kuni inimene ei ole materiaalsest saastast täielikult puhastunud, on ta loomult mittepühendunu. Kuid isegi need, kes omavad materiaalseid soove ning kes otsivad kaitset Kõigekõrgema Jumala juures, ei ole enam täielikult välise looduse mõju all. Kuna nad püüdlevad õige eesmärgi poole, vabanevad nad aja jooksul peagi materiaalse iha mõju alt. „Śrīmad-Bhāgavatamis" soovitatakse, et olenemata sellest, kas inimene on puhas pühendunu ja vaba kõikidest materiaalsetest ihadest või on ta täis materiaalseid ihasid või ihaldab vabanemist materiaalsest saastast, peaks ta alati alistuma Vāsudevale ja teenima Teda. „Bhāgavatamis" (2.3.10) öeldakse:
akāmaḥ sarva-kāmo vā
mokṣa-kāma udāra-dhīḥ
tīvreṇa bhakti-yogena
yajeta puruṣaṁ param
Vähem arukad inimesed, kes on kaotanud vaimse mõistmise ning kes ihaldavad oma materiaalsete soovide kohest täitumist, pöörduvad pooljumalate poole. Tavaliselt ei pöördu sellised inimesed Jumala Kõrgeima Isiksuse poole, sest nad viibivad looduse madalamate guṇade (teadmatuse ja kire) mõju all ning kummardavad seetõttu erinevaid pooljumalaid. Järgides selleks ette nähtud reegleid, on nad rahuldatud. Pooljumalate kummardamise ajendiks on inimeste väiklased soovid. Pooljumalate kummardajad ei tea, kuidas jõuda kõrgeima eesmärgini, kuid Kõigekõrgema Jumala pühendunut ei tõuka miski teelt kõrvale. Kuna vedakirjanduses on antud soovitused erinevate jumalate kummardamiseks erinevatel eesmärkidel (näiteks haigel inimesel soovitatakse kummardada Päikest), siis need, kes ei ole Jumala pühendunud, arvavad, et teatud eesmärkidel on pooljumalaid kummardada kasulikum kui Kõigekõrgemat Jumalat. Kuid puhas pühendunu teab, et Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on kõige valitseja. „Caitanya-caritāmṛtas" (Ādi 5.142) öeldakse: ekale īśvara kṛṣṇa, āra saba bhṛtya. See tähendab, et ainult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa on isand ning kõik teised on Tema teenrid. Seepärast ei pöördu puhas pühendunu oma materiaalsete vajaduste rahuldamiseks kunagi pooljumalate poole, vaid annab end täielikult Kõigekõrgema Jumala kätesse, olles rahul kõigega, mis talle Jumala poolt osaks langeb.