TEXT 22
sa tayā śraddhayā yuktas
tasyārādhanam īhate
labhate ca tataḥ kāmān
mayaiva vihitān hi tān
saḥ — tema; tayā — koos sellega; śraddhayā — usuga; yuktaḥ — õnnistatud; tasya — selle pooljumala; ārādhanam — teenimiseks; īhate — ta püüdleb; labhate — saavutab; ca — ja; tataḥ — sellest; kāmān — tema soove; mayā — Minu poolt; eva — üksnes; vihitān — seatud; hi — kindlasti; tān — neid.
Õnnistatud sellise usuga, püüab ta teenida teatud pooljumalat ning saavutab oma soovide täitumise. Kuid tegelikult jagan neid hüvesid talle üksnes Mina.
Pooljumalad ei saa jagada oma pühendunutele õnnistust Kõigekõrgema Jumala loata. Elusolend võib unustada, et kõik kuulub Kõigekõrgemale Jumalale, kuid pooljumalad seda ei unusta. Seega ei sõltu pooljumalate teenimine ja soovitud resultaatide saavutamine mitte pooljumalatest, vaid Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Vähem arukad elusolendid ei tea seda ning seepärast pöörduvad nad oma rumaluse tõttu teatud kasu saamiseks pooljumalate poole. Ent kui puhas pühendunu midagi vajab, siis palub ta seda üksnes Kõigekõrgemalt Jumalalt. Puhas pühendunu ei palu seejuures kunagi materiaalset kasu. Elusolend pöördub tavaliselt pooljumalate poole seetõttu, et ta on hullunud soovist rahuldada oma iha. See juhtub siis, kui elusolend soovib midagi ebasündsat ning Jumal Ise ei rahulda seda soovi. „Caitanya-caritāmṛtas" öeldakse, et inimene, kes kummardab Kõigekõrgemat Jumalat ning ihaldab samal ajal materiaalseid naudinguid, on oma soovidega vastuolus. Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine ning pooljumala kummardamine ei asetse samal tasandil, sest pooljumala kummardamine on materiaalne ning Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine on läbinisti vaimne.
Elusolendi jaoks, kes soovib pöörduda tagasi Jumala juurde, on materiaalsed soovid takistuseks. Seepärast ei saa Jumala puhtale pühendunule osaks see materiaalne kasu, mida ihaldavad vähem arukad elusolendid, kes eelistavad seetõttu materiaalse maailma pooljumalate kummardamist Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimisele.