TEXT 10
prayāṇa-kāle manasācalena
bhaktyā yukto yoga-balena caiva
bhruvor madhye prāṇam āveśya samyak
sa taṁ paraṁ puruṣam upaiti divyam
prayāṇa-kāle — surmahetkel; manasā — mõistuse poolt; acalena — kõrvale kaldumata; bhaktyā — täies pühendumuses; yuktaḥ — hõivatud; yoga- balena — müstilise jooga jõul; ca — samuti; eva — kindlasti; bhruvoḥ — kahe kulmu; madhye — vahele; prāṇam — eluõhu; āveśya — fikseerides; samyak — täielikult; saḥ — tema; tam — seda; param — transtsendentaalset; puruṣam — Jumala Isiksust; upaiti — saavutab; divyam — vaimses kuningriigis.
See, kes fikseerib surmahetkel oma eluõhu kulmude vahele ning meenutab kõigutamatu mõistusega, jooga jõul, täies pühendumuses Kõigekõrgemat Jumalat, jõuab kindlasti Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde.
Selles värsis öeldakse selgelt, et surmahetkel tuleb mõistus keskendada pühendumuses Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Neile, kes valdavad joogatehnikaid, soovitatakse tõsta eluõhk kulmude vahele (ājñā-cakrasse). Seega soovitatakse siin praktiseerida ṣaṭ-cakra-joogat, mis hõlmab kuuele cakrale mediteerimist. Puhas pühendunu ei praktiseeri sellist joogat, ent kuna ta viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, on ta surmahetkel, Jumala Kõrgeima Isiksuse armust, suuteline Teda mäletama. Seda selgitatakse neljateistkümnendas värsis.
Sõna yoga-balena kasutamine antud värsis on tähelepanuväärne, sest joogat praktiseerimata, olgu see siis ṣaṭ-cakra-jooga või bhakti-jooga, pole võimalik surmahetkel transtsendentaalse eksistentsini jõuda. Pole võimalik, et surmahetkel meenuks inimesele järsku Kõrgeim Jumal. Selleks on vaja praktiseerida mõnd joogasüsteemi, eriti bhakti-joogat. Kuna inimese mõistus on surmahetkel väga tugevalt häiritud, tuleb transtsendentaalse seisundi saavutamiseks praktiseerida joogat läbi kogu elu.