TEXT 21
te taṁ bhuktvā svarga-lokaṁ viśālaṁ
kṣīṇe puṇye martya-lokaṁ viśanti
evaṁ trayī-dharmam anuprapannā
gatāgataṁ kāma-kāmā labhante
te — nemad; tam — seda; bhuktvā — nautides; svarga-lokam — taevas; viśālam — tohutu; kṣīṇe — olles ammendunud; puṇye — nende poolt sooritatud jumalakartlike tegude resultaadid; martya-lokam — surelikule maakerale; viśanti — langevad, evam — seega; trayī — kolme „Veda"; dharmam — doktriine; anuprapannāḥ — järgides; gata-āgatam — surma ja sündi; kāma-kāmāḥ — ihaldades meelelisi naudinguid; labhante — saavutavad.
Pärast seda, kui nad on nautinud tohutuid taevalikke meelelisi naudinguid ning nende jumalakartlike tegevuste mõju on ammendunud, pöörduvad nad tagasi sellele surelikule planeedile. Seega saavutavad meelelisi naudinguid otsivad inimesed, kes järgivad kolme „Veda" põhimõtteid, vaid korduva sünni ja surma.
Kõrgematele planetaarsüsteemidele tõusnud elusolendid naudivad seal küll pikka elu ja paremaid võimalusi meelte rahuldamiseks, kuid keegi ei saa jääda kõrgematele planeetidele igavesti. Jumalakartlike tegude resultaatide ammendudes saadetakse nad taas tagasi sellele maakerale. See, kes ei ole saavutanud teadmiste täiust, nagu „Vedānta-sūtras" viidatakse sõnadega janmādy asya yataḥ, ehk teisisõnu öeldes see, kes ei suuda mõista Kṛṣṇat, kõikide põhjuste põhjust, ei saavuta elu lõppeesmärki ning on pärast kõrgematele planeetidele tõusmist sunnitud sealt taas alla langema, justkui karussellil sõites, tõustes vahel üles ja langedes vahel alla. Selle asemel, et jõuda vaimsesse maailma, kust pole enam võimalik langeda, keerleb elusolend korduva sünni ja surma tsüklis, vahelduvalt kõrgematel ja madalamatel planeetidel. Inimene peaks pigem tegema algust pühendunud teenimisega ning tõusma seeläbi otsekohe vaimsesse maailma, nautima igavest elu täis õndsust ja teadmisi, et mitte kunagi enam sellesse haletsusväärsesse materiaalsesse maailma tagasi pöörduda.