TEXT 28
śubhāśubha-phalair evaṁ
mokṣyase karma-bandhanaiḥ
sannyāsa-yoga-yuktātmā
vimukto mām upaiṣyasi
śubha — soodsatest; aśubha — ja ebasoodsatest; phalaiḥ — tulemustest; evam — sedasi; mokṣyase — sa vabaned; karma — töö; bandhanaiḥ — köidikuist; sannyāsa — loobumuse; yoga — jooga; yukta-ātmā — olles kinnitanud mõistuse häirimatult; vimuktaḥ — vabastatud; mām — Minu juurde; upaiṣyasi — sa jõuad.
Sel moel vabaned sa töö köidikuist ning selle nii soodsatest kui ebasoodsatest tulemustest. Kinnitanud loobumuse põhimõtte järgi oma mõistuse Minule, saavutad sa vabanemise ning tuled Minu juurde.
Inimest, kes tegutseb Kṛṣṇa teadvuses kõrgemapoolse juhendamise all, nimetatakse yuktaks. Tehniline termin sellise teguviisi tähistamiseks on yukta-vairāgya. Rūpa Gosvāmī selgitab seda „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (2.255) järgmiselt:
anāsaktasya viṣayān
yathārham upayuñjataḥ
nirbandhaḥ kṛṣṇa-sambandhe
yuktaṁ vairāgyam ucyate
(Bhakti-rasāmṛta-sindhu, 1.2.255)
Rūpa Gosvāmī ütleb, et nii kaua kui me viibime selles materiaalses maailmas, oleme me sunnitud ka tegutsema. Me ei saa tegevustest loobuda, ent kui me töötame, ohverdamaks oma tegude viljad Kṛṣṇale, siis nimetatakse seda yukta-vairāgyaks. See on tegelik loobumus ning sel viisil puhastame me oma mõistuse peeglit. Kui selliselt toimiv inimene vähehaaval vaimse teadvustamise suunas edasi areneb, siis alistub ta lõpuks täielikult Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Seetõttu saavutab ta lõpuks vabanemise, mille läbi ta ei liitu mitte brahmajyotiga, vaid läheb Kõigekõrgema Jumala planeedile. Seda kinnitatakse siin selgelt sõnadega mām upaiṣyasi, mis tähendavad „ta tuleb Minu juurde". Ta läheb tagasi koju, Jumala juurde. Eksisteerib viis erinevat vabanemise tasandit, ning siin täpsustakse, et pühendunu, kes on kogu oma elu elanud Kõigekõrgema Jumala juhenduste kohaselt, on arenenud tasandini, millelt ta võib pärast praegusest kehast lahkumist minna tagasi Jumala juurde ning suhelda otseselt Kõigekõrgema Jumalaga.
Igaüks, kes soovib pühendada oma elu üksnes Jumala teenimisele, on tegelikult sannyāsī. Selline inimene peab end alati Jumala igaveseks teenriks, kes sõltub üksnes Jumala tahtest. Kõik, mida ta teeb, on tehtud Jumala heaks. Ükskõik, millist tegevust ta ka sooritab, sooritab ta seda Jumala teenimisena. Ta ei pööra tähelepanu „Vedades" mainitud karmalistele tegevustele või ettekirjutatud kohustustele. Tavalised inimesed on kohustatud täitma „Vedades" nimetatud ettekirjutatud kohustusi, kuid ehkki pidevalt Jumalat teeniv puhas pühendunu võib vahel näida tegutsevat nendele vedalikele kohustustele vastukäivalt, pole see tegelikult nii.
Seepärast ütlevad vaiṣṇava traditsiooni autoriteedid, et isegi kõige targemad inimesed ei suuda mõista puhta pühendunu plaane ja tegevusi – tāṅra vākya, kriyā, mudrā vijñeha, nā bujhaya („Caitanya-caritāmṛta", Madhya 23.39). Inimest, kes on alati hõivatud Jumala teenimisega või kes pidevalt mõtleb ja planeerib, kuidas Jumalat teenida, tuleb pidada juba hetkel täielikult vabanenud isiksuseks, kes pöördub tulevikus kindlasti tagasi koju, Jumala juurde. Ta on igasugusest materialistlikust kriitikast kõrgemal seisev, täpselt samamoodi nagu Kṛṣṇa seisab igasugusest kriitikast kõrgemal.