TEXT 11

Kui Jumal Caitanya levitas Benaresis Hare Kṛṣṇa mantra laulmist: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare, järgisid Tema eeskuju tuhanded inimesed. Prakāśānanda Sarasvatī, kes oli tol ajal väga mõjukas ja haritud õpetlane Benaresis, nimetas Jumal Caitanyat sentimentalistiks. Mõnikord kritiseerivad māyāvāda filosoofid pühendunuid, sest nad arvavad, et pühendunud viibivad teadmatuse pimeduses ning on seetõttu filosoofia seisukohast vaid naiivsed sentimentalistid. Kuid tegelikult pole see nii. Paljud väljapaistvaimad õpetlased on õpetanud pühendumuse filosoofiat, kuid isegi siis, kui pühendunu ei kasuta ära võimalust lugeda nende raamatuid või suhelda oma vaimse õpetajaga, kuid on pühendunud teenimises siiras, hakkab Kṛṣṇa Ise teda tema südamest aitama. Seega ei saa Kṛṣṇa teadvuses viibiv siiras pühendunu olla teadmisteta. Ainsaks nõudeks on teenida täies Kṛṣṇa teadvuses pühendunult Kõigekõrgemat.

Māyāvādīdest filosoofid arvavad, et ilma võrdleva analüüsita pole võimalik jõuda puhaste teadmisteni. Nendele vastab aga Kõigekõrgem Jumal, et isegi juhul, kui inimene ei oma piisavat haridust ning isegi kui ta ei tunne piisavalt vedalikke printsiipe, aitab teda ikkagi Kõigekõrgem Jumal Ise, nagu kinnitatakse selles värsis.

Jumal ütleb Arjunale, et mõttespekulatsioonide kaudu pole Kõrgeimat Tõde, Absoluutset Tõde, Jumala Kõrgeimat Isiksust võimalik mõista, sest Kõrgeim Tõde on sedavõrd võimas, et Teda pole võimalik mõista lihtsalt mõistuse ponnistustega. Inimene võib sedasi spekuleerida miljoneid aastaid, ent kui ta ei ole Jumalale pühendunud, siis ei armasta ta Kõrgeimat Tõde ega saa seetõttu ka eales mõista Kṛṣṇat, kes on Kõrgeim Tõde. Kõrgeim Tõde, Kṛṣṇa, on rahuldatud ainult pühendunud teenimisega ning vaid sel juhul võib Ta Oma käsitlematu energia kaudu ilmutada Ennast puhta pühendunu südames. Puhta pühendunu südames on alati Kṛṣṇa, sealt aga, kus viibib Kṛṣṇa, kes on kui päike, kaob teadmatuse pimedus otsekohe. Selline on Kṛṣṇa eriline armulikkus Oma puhaste pühendunute vastu.

Kuna me oleme miljonite elude jooksul olnud kokkupuutes saastava mateeriaga, on meie südamed kaetud materialismi tolmuga. Rakendades aga end Jumala pühendunud teenimisse, korrates pidevalt Hare Kṛṣṇa mantrat, puhastame oma südamed kiirelt ning tõuseme puhaste teadmiste tasandile. Lõpliku eesmärgini, Viṣṇuni, on võimalik jõuda üksnes Jumala pühasid nimesid korrates ning Teda pühendunult teenides. Mõttespekulatsioonide või väitlemise kaudu pole see võimalik. Puhas pühendunu ei tarvitse muretseda materiaalse elu vajaduste üle. Ta ei pea muretsema, sest kui ta hajutab pimeduse oma südamest, annab Kõigekõrgem Jumal talle koheselt kõik, olles rõõmus pühendunu poolt armastusega sooritatud teenimise üle. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Õppides „Bhagavad-gītāt", võib inimene alistuda täielikult Kõigekõrgemale Jumalale ning rakendada end puhtasse pühendunud teenimisse. Kui Jumal Ise hakkab inimese eest hoolt kandma, vabaneb viimane täielikult kõikidest materiaalsetest püüdlustest.