TEXT 34
mṛtyuḥ sarva-haraś cāham
udbhavaś ca bhaviṣyatām
kīrtiḥ śrīr vāk ca nārīṇāṁ
smṛtir medhā dhṛtiḥ kṣamā
mṛtyuḥ — surm; sarva-haraḥ — kõikeneelav; ca — samuti; aham — Mina olen; udbhavaḥ — esilekutsumine; ca — samuti; bhaviṣyatām — tulevaste avaldumiste; kīrtiḥ — kuulsus; śrīḥ — küllus või ilu; vāk — ilukõne; ca — samuti; nārīṇām — naiste; smṛtiḥ — mälu; medhā — arukus; dhṛtiḥ — kindlus; kṣamā — kannatlikkus.
Mina olen kõikeneelav surm ning samuti kõige tulevikus tekkiva alge. Naiste hulgas olen Ma kīrti (kuulsus), śrī (õitseng), vāk (ilukõne), smṛti (mälu), medhā (arukus), dhṛti (vankumatus) ja kṣamā (kannatlikkus).
Kohe kui inimene on sündinud, hakkab ta iga hetkega surema. Seega neelab surm elusolendit iga hetkega ning viimane hoop on surm ise. See surm on Kṛṣṇa. Arenedes peavad kõik elusolendid läbi tegema kuus peamist muutust. Elusolend sünnib, kasvab, eksisteerib mõnda aega, loob järglasi, kärbub ning hävib lõpuks. Esimene etapp nendest kuuest on emaüsast vabanemine ning see esindab Kṛṣṇat. See esimene etapp, sünd, on kõikide järgnevate tegude algus.
Nimetatud seitset väärtust – kuulsust, õitsengut, ilukõnet, mälu, arukust, vankumatust ja kannatlikkust – peetakse naissoolisteks. Kui inimene omab mõnda neist, või koguni kõiki seitset, siis saab ta austuse osaliseks. Kui inimene on kuulus õiglase inimesena, siis on see talle auks. Sanskriti keel on täiuslik ning seetõttu väga kuulus. Kui inimene pärast mõne teema uurimist suudab mäletada, millest käis jutt, siis on talle osaks saanud hea smṛti ehk mälu. Võime mitte ainult lugeda palju raamatuid erinevatel teemadel, vaid neid ka mõista ning vajadusel rakendada, on arukus (medhā) – veel üks nimetatud väärtustest. Võimet üle saada ebakindlusest nimetatakse püsivuseks või vankumatuseks (dhṛti). Kui inimene omab neid väärtusi, kuid on seejuures ikkagi alandlik ning leebe ja suudab säilitada rahu ja tasakaalu nii kurbuses kui ka rõõmujoovastuses, siis omab ta kannatlikkust (kṣamā).