TEXT 36
arjuna uvāca
sthāne hṛṣīkeśa tava prakīrtyā
jagat prahṛṣyaty anurajyate ca
rakṣāṁsi bhītāni diśo dravanti
sarve namasyanti ca siddha-saṅghāḥ
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; sthāne — õigesti; hṛṣīka-īśa — oo, kõikide meelte valitseja; tava — Sinu; prakīrtyā — kuulsusega; jagat — kogu maailm; prahṛṣyati — rõõmustab; anurajyate — kiindub; ca — ja; rakṣāṁsi — deemonid; bhītāni — hirmust; diśaḥ — igas suunas; dravanti — põgenevad; sarve — kõik; namasyanti — avaldavad lugupidamist; ca — samuti; siddha-saṅghāḥ — täiuslikud inimesed.
Arjuna ütles: Oo, meelte valitseja, maailm rõõmustab kuuldes Sinu nime, sest Sinu nime kuuldes kiindub igaüks Sinusse. Kuigi täiuslikkuseni jõudnud inimesed avaldavad Sulle oma sügavat austust, on deemonid hirmul ning põgenevad kõikvõimalikes suundades. Just nii peabki see kõik olema.
Olles kuulnud Kṛṣṇalt Kurukṣetra lahingu tulemusest, valgustus Arjuna ning Jumala Kõrgeima Isiksuse suure pühendunu ja sõbrana ütles ta, et kõik, mida Kṛṣṇa teeb, on õige. Arjuna kinnitas, et Kṛṣṇa on kõige alalhoidja, pühendunute kummardamisobjekt ja soovimatute isikute hävitaja. Tema teod on võrdselt head kõigi jaoks. Arjuna mõistis siinkohal, et Kurukṣetra lahing jõuab oma määratud lõpuni. Kuna Kurukṣetra lahinguväljal viibis Kṛṣṇa, siis vaatlesid kosmosest seda lahingut paljud pooljumalad, siddhad ja kõrgemate planeetide haritlaskond. Kui Arjuna nägi Jumala kõiksuse kuju, tundsid pooljumalad sellest suurt naudingut, kuid deemonid ja ateistid ei suutnud sellist Jumala ülistamist taluda. Nad põgenesid loomulikust hirmust Jumala Kõrgeima Isiksuse laastava kuju ees. Käesolevas värsis ülistab Arjuna Kṛṣṇat selle eest, kuidas Ta kohtleb pühendunuid ja ateiste. Pühendunu ülistab Jumalat igas olukorras, sest ta teab, et kõik, mida Jumal teeb, on hea kõigi jaoks.