No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 35

sañjaya uvāca
etac chrutvā vacanaṁ keśavasya
kṛtāñjalir vepamānaḥ kirīṭī
namaskṛtvā bhūya evāha kṛṣṇaṁ
sa-gadgadaṁ bhīta-bhītaḥ praṇamya

sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; etat — sel viisil; śrutvā — kuuldes; vacanam — kõnet; keśavasya — Kṛṣṇa; kṛta-añjaliḥ — kokkusurutud peopesadega; vepamānaḥ — värisedes; kirīṭī — Arjuna; namaskṛtvā — avaldades lugupidamist; bhūyaḥ — taas; eva — samuti; āha — ütles; kṛṣṇam — Kṛṣṇale; sa-gadgadam — väriseval häälel; bhīta-bhītaḥ — hirmunud; praṇamya — avaldades lugupidamist.

Sañjaya ütles Dhṛtarāṣṭrale: Oo, kuningas, olles kuulnud neid sõnu Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, avaldas Arjuna värisedes ja kokkusurutud peopesadega Jumal Kṛṣṇale taas ja taas oma lugupidamist. Kartlikul häälel kõneles ta Jumal Kṛṣṇale järgmised sõnad.

Nagu me oleme juba selgitanud, sattus Arjuna Jumala Kõrgeima Isiksuse kõiksuse kuju poolt tekitatud olukorra tõttu suurde hämmeldusse ning seetõttu avaldas ta taas ja taas Kṛṣṇale oma lugupidamist. Väriseval häälel hakkas ta Kṛṣṇa poole palvetama, tehes seda mitte kui Kṛṣṇa sõber, vaid kui Tema imestunud pühendunu.

« Previous Next »