TEXT 51
arjuna uvāca
dṛṣṭvedaṁ mānuṣaṁ rūpaṁ
tava saumyaṁ janārdana
idānīm asmi saṁvṛttaḥ
sa-cetāḥ prakṛtiṁ gataḥ
arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; dṛṣṭvā — nähes; idam — seda; mānuṣam — inimlikku; rūpam — kuju; tava — Sinu; saumyam — väga ilusat; janārdana — oo, vaenlaste nuhtleja; idānīm — praegu; asmi — mina olen; saṁvṛttaḥ — rahunenud; sa-cetāḥ — minu teadvuses; prakṛtim — oma enda loomuse juurde; gataḥ — tagasi pöördunud.
Kui Arjuna nägi Kṛṣṇat Tema algsel kujul, ütles ta: Oo, Janārdana, nähes Sinu ülimalt ilusat inimnäolist keha, on mu mõistus nüüd rahunenud ning mu algne loodus taastunud.
Sõnad mānuṣaṁ rūpam näitavad siin selgelt, et Jumala Kõrgeima Isiksuse algne kuju on kahekäeline. Käesolevas värsis kinnitatakse, et need, kes pilkavad Kṛṣṇat, pidades Teda tavaliseks inimeseks, ei tunne Tema jumalikku loomust. Kui Kṛṣṇa oleks tavaline inimene, kuidas saaks Ta siis ilmutada End kõiksuse kujul ning seejärel taas neljakäelise Nārāyaṇa kujul? Seega öeldakse „Bhagavad-gītās" väga selgelt, et see, kes peab Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks ning kes eksitab teisi lugejaid öeldes, et Kṛṣṇas kõneleb impersonaalne Brahman, teeb suurimat ülekohut. Kṛṣṇa on näidanud Oma kõiksuse kuju ja neljakäelist Viṣṇu kuju. Kuidas saab Ta siis olla tavaline inimene? Puhas pühendunu ei lase end segada eksitavatest „Bhagavad-gītā" kommentaaridest, sest ta teab, mis on mis. „Bhagavad-gītā" algsed värsid on kirkad kui päike, nende nägemiseks pole vaja teadmatute kommenteerijate lambivalgust.