TEXT 32
anāditvān nirguṇatvāt
paramātmāyam avyayaḥ
śarīra-stho ’pi kaunteya
na karoti na lipyate
anāditvāt — igavikulisuse tõttu; nirguṇatvāt — transtsendentaalse olemuse tõttu; parama — väljaspool materiaalset loodust; ātmā — hing; ayam — see; avyayaḥ — ammendamatu; śarīra-sthaḥ — kehas elav; api — ehkki; kaunteya — oo, Kuntī poeg; na karoti — ei tee kunagi midagi; na lipyate — ega satu ahelaisse.
Need, kes omavad nägemust igavikulisusest, näevad, et hävimatu hing on transtsendentaalne, igavene ning materiaalse looduse guṇadest kõrgemal seisev. Oo, Arjuna, hoolimata kokkupuutest materiaalse kehaga, ei tee hing tegelikult midagi ega satu ka ahelaisse.
Elusolend näib olevat sündinud materiaalse keha sündides, kuid tegelikult on ta igavene. Ta ei ole kunagi sündinud ning ehkki ta viibib materiaalses kehas, on ta ikkagi igavene ning transtsendentaalne. Seega pole elusolendit kunagi võimalik hävitada. Oma looduse poolest on ta täis õndsust. Ta ei soorita ise mitte mingeid materiaalseid tegevusi ning seepärast tegevused, mis toimuvad tänu tema kokkupuutumisele materiaalse kehaga, ei ahelda teda.