TEXT 29
apāne juhvati prāṇaṁ
prāṇe ’pānaṁ tathāpare
prāṇāpāna-gatī ruddhvā
prāṇāyāma-parāyaṇāḥ
apare niyatāhārāḥ
prāṇān prāṇeṣu juhvati
apāne — allapoole suunduvas õhus; juhvati — ohverdavad; prāṇam — väljapoole suunduvat õhku; prāṇe — väljapoole suunduvas õhus; apānam — allapoole suunduvat õhku; tathā — nagu ka; apare — teised; prāṇa — väljapoole suunduva õhu; apāna — ja allapoole suunduva õhu; gatī — liikumine; ruddhvā — piirates; prāṇa-āyāma — kogu hingamise peatamise läbi saavutatav transs; parāyaṇāḥ — sellele kalduvad; apare — teised; niyata — olles saavutanud kontrolli; āhārāḥ — süües; prāṇān — väljaminevat õhku; prāṇeṣu — väljaminevas õhus; juhvati — ohverdavad.
Ning on ka neid, kes püüavad hingamise piiramise läbi viibida transis. Nad praktiseerivad väljahingamise ohverdamist sissehingamisele ning sissehingamise ohverdamist väljahingamisele ja saavutavad nõnda lõpuks transiseisundi, olles hingamise täielikult peatanud. Teised, seevastu, vähendavad söömist ja toovad ohvriks väljahingamise väljahingamisele.
Hingamise üle kontrolli saavutamisele suunatud joogasüsteemi nimetatakse prāṇāyāmaks, mida alguses praktiseeritakse haṭha-jooga erinevate istumisasendite abil. Kõiki neid protsesse soovitatakse meelte kontrollile allutamiseks ja vaimses eneseteadvustamises edu saavutamiseks. See praktika hõlmab kehasiseste õhuvoolude kontrollimist, muutes nende liikumissuunad vastupidisteks. Apāna õhk liigub allapoole ning prāṇa õhk ülespoole. Prāṇāyāma-joogi praktiseerib vastupidist hingamist seni, kuni õhuvoolused neutraliseeruvad pūraka tasakaalu seisundis. Väljahingatud õhu ohverdamist sissehingatavale õhule nimetatakse recakaks. Kui mõlemad õhuvoolused on täielikult peatatud, jõuab inimene kumbhaka-joogani. Kumbhaka-jooga praktiseerimise läbi on võimalik pikendada oma elu kestust vaimses eneseteadvustamises täiuslikkuse saavutamiseks. Arukas joogi soovib jõuda täiuslikkuseni ühe eluga, ootamata järgmise poolt pakutavat võimalust. Kumbhaka-joogat praktiseerides pikendavad joogid oma elu kestust mitmete aastate võrra. Kṛṣṇa teadvuses olev inimene aga, teenides alati transtsendentaalses armastuses Jumalat, muutub automaatselt oma meelte kontrollijaks. Tema meeled, olles alati rakendatud Kṛṣṇa teenimisse, ei saagi teistsugusele tegevusele kalduda. Elu lõpus tõuseb ta seeläbi loomulikult Jumal Kṛṣṇa transtsendentaalsesse maailma ning seetõttu ei püüagi selline inimene oma elu pikendada. Nagu öeldud „Bhagavad- gītās" (14.26), tõuseb ta kohe vabanemise tasandile:
māṁ ca yo ’vyabhicāreṇa
bhakti-yogena sevate
sa guṇān samatītyaitān
brahma-bhūyāya kalpate
„See, kes teenib kõrvalekaldumatult ja pühendunult Jumalat, tõuseb kõrgemale materiaalse looduse guṇadest ning jõuab otsekohe vaimsele tasandile." Olles jõudnud transtsendentaalsele tasandile, saab inimesest Kṛṣṇa teadvuses viibiv isik ning ta jääb igavesti sellesse teadvusesse. Seetõttu ta ka ei lange ning elu lõpus jõuab ta viivitamatult Jumala elupaika. Toitumine on automaatselt piiratud, kui inimene sööb ainult kṛṣṇa- prasādamit ehk esmalt Jumalale pakutud toitu. Toitumise piiramine on meelte kontrollimise suhtes väga kasulik. Meeli kontrollimata pole aga kuidagi võimalik materiaalseist köidikuist vabaks pääseda.