TEXT 15
mām upetya punar janma
duḥkhālayam aśāśvatam
nāpnuvanti mahātmānaḥ
saṁsiddhiṁ paramāṁ gatāḥ
mām — Mind; upetya — saavutades; punaḥ — uuesti; janma — sünd; duḥkha-ālayam — kannatusi täis paika; aśāśvatam — ajalikku; na — mitte kunagi; āpnuvanti — jõuavad; mahā-ātmānaḥ — suured hinged; saṁsiddhim — täiuslikkuse; paramām — lõpliku; gatāḥ — olles saavutanud.
Olles jõudnud Minuni, ei pöördu suured hinged – Minule pühendunud joogid – kunagi tagasi siia kannatusi täis ajalikku maailma, sest nad on saavutanud kõrgeima täiuslikkuse.
Kuna see ajalik materiaalne maailm on täis kannatusi sünni, vanaduse, haiguste ja surma näol, ei soovi see, kes on saavutanud kõrgeima täiuslikkuse ning jõudnud kõrgeimale planeedile, Kṛṣṇalokale ehk Goloka Vṛndāvanale, loomulikult enam siia tagasi pöörduda. Kõrgeimat planeeti kirjeldatakse vedakirjanduses sõnadega avyakta, akṣara ja paramā gati. Teisisõnu öeldes tähendab see seda, et too planeet jääb väljapoole meie materiaalseid teadmisi. See on meie jaoks seletamatu, kuid see on mahātmāde (suurte hingede) kõrgeim eesmärk. Mahātmād kuulavad transtsendentaalseid sõnumeid eneseteadvustamiseni jõudnud pühendunutelt ning arendavad nende abil järk-järgult pühendunud teenimist Kṛṣṇa teadvuses. Nad süvenevad sedavõrd Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, et ei ihalda enam tõusmist ühelegi materiaalsele planeedile – õigupoolest, nad ei ihalda isegi tõusmist ühelegi vaimsele planeedile. Nad tahavad üksnes Kṛṣṇat ja Kṛṣṇaga suhtlemist, ei midagi muud. See on elu kõrgeim täiuslikkus. Selles värsis tuuakse esile Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇa, personalistidest pühendunud. Need pühendunud saavutavad Kṛṣṇa teadvuses elu kõrgeima eesmärgi. Teisisõnu öeldes on nad kõrgeimad hinged.