TEXT 27
jātasya hi dhruvo mṛtyur
dhruvaṁ janma mṛtasya ca
tasmād aparihārye ’rthe
na tvaṁ śocitum arhasi
jātasya — selle, kes on sündinud; hi — kindlasti; dhruvaḥ — fakt; mṛtyuḥ — surm; dhruvam — on samuti fakt; janma — sünd; mṛtasya — surnu; ca — samuti; tasmāt — seepärast; aparihārye — sellest, mis on vältimatu; arthe — olemuselt; na — ära; tvam — sina; śocitum — kurtma; arhasi — väärid.
See, kes on sündinud, peab kindlasti ka surema ning surmale järgneb kahtlemata uus sünd. See on vältimatu ning seepärast ei tohiks sa oma kohustuste täitmise pärast muretseda.
Elusolend sünnib vastavalt oma eelmises elus sooritatud tegudele. Ning peale ühe sellise tegevusperioodi lõppemist, tuleb elusolendil surra, et uuesti sündida. Sel viisil võib hing ekselda sündimise ja suremise ringkäigus lõputult, vabanemist saavutamata. Selline sünni ja surma ringkäik ei õigusta aga ei asjatut mõrva, tapmist või sõda, ehkki inimühiskonnas korra pidamiseks on vägivald ja sõda möödapääsmatud.
Kõigekõrgema tahte järgi toimunud Kurukṣetra lahing oli möödapääsmatu ning õigluse eest võitlemine on iga kṣatriya kohus. Miks oleks Arjuna siis pidanud tundma hirmu või suurt kurbust oma sugulaste surma pärast, kui ta täitis talle määratud kohust? Ta ei oleks rikkunud seadust ega sattunud patuste tegude järelmõjude alla, mida ta nii väga kartis. Oma kohustuste täitmisest loobumisega ei oleks ta saanud oma sugulaste surma ära hoida ning ta ise oleks vale toimimisviisi tõttu langenud.