TEXT 42
indriyāṇi parāṇy āhur
indriyebhyaḥ paraṁ manaḥ
manasas tu parā buddhir
yo buddheḥ paratas tu saḥ
indriyāṇi — meeled; parāṇi — kõrgemalseisvad; āhuḥ — öeldakse; indriyebhyaḥ — enam kui meeled; param — kõrgemalseisev; manaḥ — mõistus; manasaḥ — enam kui mõistus; tu — samuti; parā — kõrgemalseisev; buddhiḥ — arukus; yaḥ — kes; buddheḥ — enam kui arukus; parataḥ — kõrgemalseisev; tu — aga; saḥ — tema.
Tegutsevad meeled seisavad kõrgemal elutust mateeriast, mõistus on kõrgemal meeltest, arukus on kõrgemal mõistusest ja tema [s.o. hing] on kõrgemal ka arukusest.
Meeled on iha väljapääsuteed. Iha asub kehas ning meeled on avausteks, mille läbi seda rahuldada. Seetõttu on meeled kehast kui tervikust kõrgemalseisvad. Ometigi on need väljapääsuteed ihale suletud, kui viibitakse kõrgeimal teadvuse tasandil, Kṛṣṇa teadvuses. Kṛṣṇa teadvuses viibides on hing otseses ühenduses Jumala Kõrgeima Isiksusega ning seetõttu kulmineerub kehaliste tegevuste hierarhia Kõrgeima Hingega. Kehaliste tegevuste all mõeldakse siin meelelisi tegevusi ning nende meeleliste tegevuste peatamine tähendab kõikide kehaliste tegevuste peatamist. Kuna aga mõistus on aktiivne, siis tegutseb ta isegi juhul, kui keha on paigal ning puhkab – nagu näiteks une ajal. Kuid mõistust juhib arukus ning arukusest kõrgemale jääb hing. Ja kui hing on otseselt hõivatud Kõigekõrgema teenimisega, siis rakendub loomulikult Kõigekõrgema teenimisse ka kõik madalamal asuv – nii arukus, mõistus kui ka meeled. „Kaṭha Upaniṣadis" on sarnane lõik, milles öeldakse, et meelte ihaldusobjektid on meeltest kõrgemalseisvad ning mõistus seisab kõrgemal meelte ihaldusobjektidest. Kui mõistus on pidevalt hõivatud otseselt Jumala teenimisega, siis ei saa ka meeled olla hõivatud mingi muu tegevusega. Mõistuse sellist meelestatust selgitati juba eespool. Paraṁ dṛṣṭvā nivartate. Kui mõistus on hõivatud Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, siis ei saa see enam tegutseda oma madalamaid kalduvusi rahuldades. „Kaṭha Upaniṣadis" kirjeldatakse hinge sõnaga mahān, mis tähendab „võimas". Hing on seega kõigest kõrgemalseisev – nii meelte ihaldusobjektidest, meeltest, mõistusest kui ka arukusest. Seega on hinge algolemusliku positsiooni mõistmine lahendus kõikidele probleemidele.
Arukusega tuleb omandada teadmised hinge algolemuslikust positsioonist ning hõivata seejärel oma mõistus pideva Kṛṣṇa teadvusega. See on lahendus kõikidele probleemidele. Inimesel, kes alles alustab vaimset praktikat, soovitatakse meelte ihaldusobjektidest kõrvale hoiduda. Kuid lisaks sellele tuleb tugevdada oma mõistust arukuse abil. Kui rakendada oma mõistus arukuse abil Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, alistudes täielikult Jumala Kõrgeimale Isiksusele, siis muutub mõistus automaatselt tugevamaks ning siis ei ole meeled, mis on kui mürkmaod, enam ohtlikud, justkui maod ilma hammasteta. Ehkki hing seisab kõrgemal nii arukusest, mõistusest kui ka meeltest, säilib nii kaua kui mõistust pole tugevdatud Kṛṣṇaga suhtlemise läbi Kṛṣṇa teadvuses, mõistuse häiritavuse tõttu endiselt suur tõenäosus langeda.