TEXT 14
satataṁ kīrtayanto māṁ
yatantaś ca dṛḍha-vratāḥ
namasyantaś ca māṁ bhaktyā
nitya-yuktā upāsate
satatam — alati; kīrtayantaḥ — lauldes; mām — Minust; yatantaḥ — igatpidi püüeldes; ca — samuti; dṛḍha-vratāḥ — sihikindlalt; namasyantaḥ — avaldades lugupidamist; ca — ja; mām — Mind; bhaktyā — pühendumuses; nitya-yuktāḥ — alati hõivatud; upāsate — teenivad.
Lauldes alati Mulle ülistust, püüeldes täie sihikindlusega ning kummardades Minu ees, on need suured hinged pühendumusest Minule pidevalt hõivatud Minu teenimisega.
Inimene ei saa mahātmāks sellest, kui teda niiviisi nimetada. Selles värsis kirjeldatakse tema tunnusjooni. Mahātmā laulab alati Kõigekõrgemale Jumalale Kṛṣṇale, Jumala Isiksusele ülistust. Millegi muuga ta ei tegele. Ta on alati hõivatud Jumala ülistamisega. Teisisõnu öeldes pole ta impersonalist, sest kui räägitakse ülistamisest, siis tähendab see Kõigekõrgema Jumala, Tema püha nime, Tema igavese kuju, Tema transtsendentaalsete omaduste ning Tema ebatavaliste mängude ülistamist. Kõike seda tuleb ülistada ning seetõttu on mahātmā kiindunud Jumala Kõrgeimasse Isiksusse.
Seda, kes on kiindunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalsesse aspekti ehk brahmajyotisse, ei peeta „Bhagavad-gītās" mahātmāks. Sellist inimest kirjeldatakse järgmises värsis. Nagu kirjutatud „Śrīmad-Bhāgavatamis", on mahātmā alati hõivatud pühendunud teenimise erinevate tegevustega, kuulates ja lauldes Viṣṇust, mitte aga ühestki pooljumalast või inimesest. See on pühendumus: śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ ja smaraṇam, Jumala mäletamine. Selline mahātmā omab kõigutamatut sihikindlust, saavutamaks lõpptulemusena Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemise ühes viiest transtsendentaalsest rasast. Et selle eesmärgini jõuda, suunab ta nii keha, mõistuse, hääle kui ka kõik muu, Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa teenistusse. Seda nimetatakse täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks.
Pühendunud teenimise hulka kuulub rida ettekirjutatud tegevusi, näiteks paastumine kindlatel päevadel nagu täis- ning noorkuu üheteistkümnendal päeval ehk ekādaśīl, ning Jumala ilmumise päeval. Suured ācāryad on kehtestanud need reeglid nende jaoks, kes tahavad tõepoolest pääseda Jumala Kõrgeima Isiksuse seltskonda transtsendentaalses maailmas. Mahātmād, suured hinged, järgivad rangelt kõiki neid reegleid ning seetõttu saavutavad kahtlemata soovitud tulemuse.
Käesoleva peatüki teises värsis öeldi, et pühendunud teenimise praktiseerimine on mitte üksnes lihtne, vaid ka rõõmuküllane. Selle praktiseerija ei pea läbi tegema karme askeese. Ta võib elada oma elu, praktiseerides pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhenduse all, igas olukorras. Olenemata sellest, kas ta on perekondlik inimene, sannyāsī või brahmacārī, ning olenemata ka sellest, millises maailma paigas ta asub, võib ta pühendunult teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust ja saada sedasi mahātmāks, suureks hingeks.