No edit permissions for Eesti keel / Estonian

TEXT 46

sañjaya uvāca
evam uktvārjunaḥ saṅkhye
rathopastha upāviśat
visṛjya sa-śaraṁ cāpaṁ
śoka-saṁvigna-mānasaḥ

sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; evam — niiviisi; uktvā — kõneldes; arjunaḥ — Arjuna; saṅkhye — lahinguväljal; ratha — sõjavankri; upasthe — istmel; upāviśat — istus taas maha; visṛjya — pannes kõrvale; sa-śaram — koos nooltega; cāpam — vibu; śoka — kurbuses; saṁvigna — ahastuses; mānasaḥ — mõistuses.

Sañjaya ütles: Öelnud lahinguväljal need sõnad, heitis Arjuna oma vibu ja nooled kõrvale ning istus murest murtuna sõjavankrile.

Vaadeldes vaenlase seisukorda, oli Arjuna vankril püsti seisnud, kuid ta mõistus mattus sedavõrd muresse, et ta heitis oma vibu ja nooled kõrvale ning istus taas vankrile. Niisugune heatahtlik ja kaastundlik isiksus on Jumala pühendunud teenimise läbi võimeline vastu võtma teadmisi oma olemusest.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" esimesele peatükile, mis käsitlesid armeede vaatlemist Kurukṣetra lahinguväljal.

« Previous