TEXT 37
yat tad agre viṣam iva
pariṇāme ’mṛtopamam
tat sukhaṁ sāttvikaṁ proktam
ātma-buddhi-prasāda-jam
yat — mis; tat — see; agre — alguses; viṣam iva — nagu mürk; pariṇāme — lõpus; amṛta — nektar; upamam — võrreldud; tat — see; sukham — õnn; sāttvikam — vooruse guṇas; proktam — öeldakse; ātma — eneses; buddhi — arukuse; prasāda-jam — sündinud rahuldatusest.
Seda, mis on algul kui mürk, kuid lõpuks kui nektar ning mis äratab inimese eneseteadvustamisele, nimetatakse õnneks vooruse guṇas.
Püüeldes eneseteadvustamise poole, peab inimene järgima paljusid reegleid, et saavutada kontroll oma mõistuse ja meelte üle ning keskendada mõistus oma tegelikule „minale". Kõik see on väga raske ning kibe kui mürk, ent kui inimene jõuab selliseid regulatsioone edukalt järgides transtsendentaalsele tasandile, hakkab ta maitsma tõelist nektarit ning nautima elu.