TEXT 67
indriyāṇāṁ hi caratāṁ
yan mano ’nuvidhīyate
tad asya harati prajñāṁ
vāyur nāvam ivāmbhasi
indriyāṇām — meelte; hi — kindlasti; caratām — ränneldes; yat — millega koos; manaḥ — mõistus; anuvidhīyate — hakkab pidevalt tegelema; tat — see; asya — tema; harati — viib minema; prajñām — arukuse; vāyuḥ — tuul; nāvam — paati; iva — nagu; ambhasi — vee peal.
Nii nagu tugev tuul kannab kaldast eemale paadi, suudab kasvõi üksainus ekslevatest meeltest, millele mõistus keskendub, minema kanda inimese arukuse.
Juhul, kui kõik meeled ei ole rakendatud Jumala teenimisse, võib kasvõi üks nendest, mis on hõivatud meelelise naudinguga, juhtida pühendunu vaimse arengu teelt kõrvale. Eespool toodud Mahārāja Ambarīṣa näite kohaselt tuleb kõik meeled rakendada Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, sest vaid nii on võimalik oma mõistust kontrollima õppida.