TEXT 3

Inimesi on erinevaid ning ehk vaid üks paljudest tuhandetest on tõsiselt huvitatud transtsendentsuse teadvustamisest ning püüab mõista, milline on tema tegelik olemus, mis on keha ning mis on Absoluutne Tõde. Suurem osa inimkonnast tegeleb vaid loomalike kalduvuste, nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine, rahuldamisega ning üksnes väga vähesed on huvitatud transtsendentaalsetest teadmistest. „Gītā" esimesed kuus peatükki on mõeldud neile, kes on huvitatud transtsendentaalsetest teadmistest, oma algse olemuse mõistmisest, Ülihingest, eneseteadvustamisest jñāna-jooga ja dhyāna-jooga praktiseerimise läbi ning enese eristamisest mateeriast. Kuid Kṛṣṇat saavad tundma õppida ainult Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed. Osad transtsendentalistid võivad jõuda impersonaalse Brahmani teadvustamiseni, sest see on lihtsam kui Kṛṣṇa mõistmine. Kṛṣṇa on Kõrgeim Isiksus, kuid samal ajal on Ta nii Brahmani kui ka Paramātmā teadvustamisest kõrgemal seisev. Joogid ja jñānid on segaduses, püüdes mõista Kṛṣṇat. Ehkki väljapaistvaim impersonalist Śrīpāda Śaṅkarācārya on tunnistanud oma kommentaaris „Bhagavad-gītāle" Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust, tema järgijad Kṛṣṇat sellisena ei tunnista, sest Kṛṣṇa tegelikku positsiooni on väga raske mõista, isegi siis, kui inimene on jõudnud impersonaalse Brahmani teadvustamiseni.

Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus, algne Jumal Govinda. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam. Mittepühendunutel on Teda väga raske mõista. Ehkki mittepühendunud võivad kuulutada, et bhakti ehk pühendunud teenimise teed käia on väga kerge, ei praktiseeri nad seda. Kui see tõepoolest oleks kerge, miks nad siis ise seda teed ei vali? Bhakti teed käimine pole tegelikult sugugi kerge. Ebaautoriteetse niinimetatud bhakti praktiseerimine ilma tegelike teadmisteta bhaktist võib tõepoolest kerge olla, ent kui seda praktiseerida täpselt reegleid järgides, siis loobuvad spekulantidest õpetlased ja filosoofid sellest peatselt. Śrīla Rūpa Gosvāmī kirjutab oma teoses „Bhakti-rasāmṛta-sindhu" (1.2.101):

„Jumala pühendunud teenimine, mis eirab autoriteetseid vedalikke pühakirju nagu „Upaniṣadid", „Purāṇad" ning „Nārada-pañcarātra", on vaid ühiskonna tarbetu häirimine."

Brahmanit teadvustanud impersonalist või Paramātmāt teadvustanud joogi ei suuda mõista, et Kṛṣṇa, ema Yāśodā poeg ja Arjuna kaarikujuht, on Jumala Kõrgeim Isiksus. Isegi võimsad pooljumalad on vahel Kṛṣṇa suhtes segaduses (muhyanti yat sūrayaḥ). Māṁ tu veda na kaścana – „Keegi ei tunne Mind sellisena nagu Ma olen," lausub Jumal. Ning kui keegi ka tunneb Teda, siis – sa mahātmā su-durlabhaḥ – „Selliseid suuri hingi on võimalik kohata vaid väga harva". Praktiseerimata Jumala pühendunud teenimist ei saa inimene tunda Jumalat sellisena nagu Ta on (tattvataḥ), isegi kui inimene on väljapaistev õpetlane või filosoof. Ainult puhtad pühendunud teavad midagi kõikide põhjuste põhjuse – Kṛṣṇa – tajumatutest transtsendentaalsetest omadustest, Tema kõikvõimsusest ja külluslikkusest, rikkusest, kuulsusest, jõust, ilust, teadmistest ja loobumusest. Ainult nemad teavad kui väga Ta on kiindunud Oma pühendunutesse ning kui hea sõber Ta neile on. Tema mõistmine on Brahmani teadvustamise kõrgeim tasand ning üksnes Tema pühendunud suudavad mõista Teda sellisena nagu Ta on. Seepärast öeldakse:

„Mitte keegi ei suuda mõista, oma nüristunud materiaalsete meelte kaudu, Kṛṣṇat sellisena nagu Ta on. Kuid Ta avaldab End Oma pühendunutele, kuna nad pakuvad Talle rahuldust transtsendentaalse armastusliku teenimisega." („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234)